Aastanäitus "Aeg"
Haapsalu kultuurikeskuses
september 2021
2020/21 õppeaasta jäi koroona tõttu poolikuks. Alates märtsikuust kontaktõpet enam ei toimunud ja seetõttu jäi ka aprillikuusse planeeritud aastanäitus olemata. Õnneks tuli kultuurikeskus meie palvele vastu ja nii saime fuajeesse näituse üles seada.
Aeg
Aeg on nagu ilm, mis puudutab meid kõiki. Kui mitu korda päevas küsime endalt, palju aega on, ometi ei oska me seda sageli ratsionaalselt kasutada. Miks mõnikord aeg lausa lendab ja teine kord venib nagu tigu? Miks aina unistame ajast, mis saabub, aga ei väärtusta seda piisavalt, kui see hetk on käes? Niisamuti on ajaga, mis on juba möödunud. Oleme harjunud isekalt uskuma, et aeg on meie oma ja unustame, et nendel samadel tänavatel kõndisid, nendes samades majades elasid inimesed, kes mõtlesid samamoodi. Aeg on midagi, mille osa me saame olla, kuid mis kulgeb meist täiesti sõltumatult. Küsimus on selles, kuidas me oskame seda enda jaoks väärtustada? Neid ja veel palju ajaga seotud küsimuste üle arutledes jõudsin noored just selliste teosteni nagu näitusel näha saab.
Aeg on nagu ilm, mis puudutab meid kõiki. Kui mitu korda päevas küsime endalt, palju aega on, ometi ei oska me seda sageli ratsionaalselt kasutada. Miks mõnikord aeg lausa lendab ja teine kord venib nagu tigu? Miks aina unistame ajast, mis saabub, aga ei väärtusta seda piisavalt, kui see hetk on käes? Niisamuti on ajaga, mis on juba möödunud. Oleme harjunud isekalt uskuma, et aeg on meie oma ja unustame, et nendel samadel tänavatel kõndisid, nendes samades majades elasid inimesed, kes mõtlesid samamoodi. Aeg on midagi, mille osa me saame olla, kuid mis kulgeb meist täiesti sõltumatult. Küsimus on selles, kuidas me oskame seda enda jaoks väärtustada? Neid ja veel palju ajaga seotud küsimuste üle arutledes jõudsin noored just selliste teosteni nagu näitusel näha saab.
online.le.ee/2021/09/13/haapsalu-kunstistuudiolased-uurivad-aega/
Haapsalu noorte huvikeskuse kunstistuudio aastanäitus võtab luubi alla aja kogu selle järgnevuses – mineviku, oleviku ja tuleviku.
Väljapanekut „Aeg” Haapsalu kultuurikeskuse fuajees võib pidada jätkuks mullusuvisele väljapanekule „Üks päev korraga” Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis, kus lapsed olid jäädvustanud esimest koroonakevadet – eriolukorra kehtestamisega läks aeg päevapealt nihkesse, kõik muutus.
Toonane polnud küll ainult kunstistuudiolaste looming, kuid seob neid kahte üks – juhendaja Tiiu Randmann-Mihkla. Ja muidugi aeg ise, kuigi laiemalt. Kui suveks 2020 vormusid kunstiks eriolukorra ühetoonilised päevad, siis seekord on luubi all kogu palett – olevasse lõikub juba läinud ja tulev aeg.
Haapsalu kunstistuudio õpilane Liisalota Kroon, kes sellest sügisest õpib kunstiakadeemias arhitektuuri, seob kõik ajad üsna nappide vahenditega kokku oma vanavanematele pühendatud installatsioonis „Kustumatu armastus” – vann, kuivanud roosikimp, natuke tamiili ja koltunud kirjad. Ajahambast puretud vanni kohal ripuvad tema toona noorte vanaisa-vanaema kirjad 1960. aastate lõpust, ajast, kui vanaisa oli sõjaväes. Noid kaduviku kohal hõljuvaid kirju lugeda on üsna keeruline, kel aga kannatust, saab kirjavahetust sealsamas kuulata – kunstnik ja tema poiss-sõber on selle linti lugenud. Ühest küljest ilus ja põnev, teisest küljest sümbol, mis ehitab generatsioonide vahele silla.
Krooni installatsioon „Ajalõng” püüab pilku. Efektne valgeil sõrmil takerdunud punane ajalõng – kui ajal oleks värv, siis oleks see kindlasti punane – hoiatab aja salalikkuse eest. Kui ajalõksu kinni jääda, siis võib minevikku klammerdudes ununeda olevik ja jääda märkamata kõik seegi, mida tulevik toob.
Krooni akrüülmaal suitsetava piigaga pealkirja all „Issand, sa oled nii suureks kasvanud!” näitab aga noort kunstnikku hoopis teisest, sellisest kavala krutskiga küljest, kus vaataja seda kõikide maailma laste üht kõige vihatumat lauset lugedes ja maali silmitsedes elukogenult muigab, et saite nüüd, vat!
Marlene Schwindt, kes samuti jätkab oma õpinguid kunstiakadeemias, on välja pannud kella – lihtne, aga miks ka mitte: aja mõõtja kui materialiseerunud aeg. Või aja mõõtjaks taandatud aeg. Kas kell on aeg või on aeg siiski midagi muud? Ajamõõtja teemat jätkab „Kuu aega” sõna otseses mõttes – sihverplaadiks on kuu. Swindti digimaal „Kui palju on sinul veel aega?” juhatab suunda, mida on teisedki stuudiolased läinud – kogu aeg tundub olevat meie oma. See on nii, aga ometi pole see nii, ka enne meid on nii arvatud ja kus need põlvkonnad nüüd on? Schwindti värvilised ja mustvalged varjudena mõjuvad rahvatantsijad linnuses toovad mõtte kenasti välja. Sama tunnetust kannavad Krooni „Madrused” – kaduvikust ilmunud madrused 21. sajandi tänaval, Kert Kulboki viirastuslik rong Haapsalus raudteejaamas ja tema „Staadioni fännid”, kus joostakse otse minevikust tulevikku.
Nutikas on Metsalu „Elu hetkedes”, kus kunstnik on üles riputanud unenäopüüdja, kuhu on takerdunud möödanik, ja „Elu on loterii”, kus kunstniku tõlgenduses on see pigem valiku küsimus. Hoomamatuna tunduv tulevik on tegelikult üsna kergesti manipuleeritav – mida valid, selle saad. Tulev aeg on taandatav lihtsale küsimusele, kas oodata valgust või süüdata see ise. Kert Kulbok oma installatsioonis „Uni” on avanud veel ühe tahu – une kui akna minevikku. Lihtne ja mõjus.
„Aeg” pole pelgalt pealkiri, vaid kunstistuudiolased on tõepoolest terve stuudioaasta kestel aega uurinud. „Aeg iseenesest on huvitav teema – otsida puutepunkte, tõlgendada seda oma elukogemuste järgi,” ütles Randmann-Mihkla. Seda eriti viimasel kahel, hoopis teistsugusel (koroona)aastal, kui aeg ise sunnib enda peale rohkem mõtlema. „Aja teema on ka märkamise teema – oskus tähele panna,” ütles Randmann-Mihkla. Väljapanek näitab, et kunstistuudiolased märganud ja tabanud nii mõndagi.
Haapsalu noorte huvikeskuse kunstistuudio aastanäitus võtab luubi alla aja kogu selle järgnevuses – mineviku, oleviku ja tuleviku.
Väljapanekut „Aeg” Haapsalu kultuurikeskuse fuajees võib pidada jätkuks mullusuvisele väljapanekule „Üks päev korraga” Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis, kus lapsed olid jäädvustanud esimest koroonakevadet – eriolukorra kehtestamisega läks aeg päevapealt nihkesse, kõik muutus.
Toonane polnud küll ainult kunstistuudiolaste looming, kuid seob neid kahte üks – juhendaja Tiiu Randmann-Mihkla. Ja muidugi aeg ise, kuigi laiemalt. Kui suveks 2020 vormusid kunstiks eriolukorra ühetoonilised päevad, siis seekord on luubi all kogu palett – olevasse lõikub juba läinud ja tulev aeg.
Haapsalu kunstistuudio õpilane Liisalota Kroon, kes sellest sügisest õpib kunstiakadeemias arhitektuuri, seob kõik ajad üsna nappide vahenditega kokku oma vanavanematele pühendatud installatsioonis „Kustumatu armastus” – vann, kuivanud roosikimp, natuke tamiili ja koltunud kirjad. Ajahambast puretud vanni kohal ripuvad tema toona noorte vanaisa-vanaema kirjad 1960. aastate lõpust, ajast, kui vanaisa oli sõjaväes. Noid kaduviku kohal hõljuvaid kirju lugeda on üsna keeruline, kel aga kannatust, saab kirjavahetust sealsamas kuulata – kunstnik ja tema poiss-sõber on selle linti lugenud. Ühest küljest ilus ja põnev, teisest küljest sümbol, mis ehitab generatsioonide vahele silla.
Krooni installatsioon „Ajalõng” püüab pilku. Efektne valgeil sõrmil takerdunud punane ajalõng – kui ajal oleks värv, siis oleks see kindlasti punane – hoiatab aja salalikkuse eest. Kui ajalõksu kinni jääda, siis võib minevikku klammerdudes ununeda olevik ja jääda märkamata kõik seegi, mida tulevik toob.
Krooni akrüülmaal suitsetava piigaga pealkirja all „Issand, sa oled nii suureks kasvanud!” näitab aga noort kunstnikku hoopis teisest, sellisest kavala krutskiga küljest, kus vaataja seda kõikide maailma laste üht kõige vihatumat lauset lugedes ja maali silmitsedes elukogenult muigab, et saite nüüd, vat!
Marlene Schwindt, kes samuti jätkab oma õpinguid kunstiakadeemias, on välja pannud kella – lihtne, aga miks ka mitte: aja mõõtja kui materialiseerunud aeg. Või aja mõõtjaks taandatud aeg. Kas kell on aeg või on aeg siiski midagi muud? Ajamõõtja teemat jätkab „Kuu aega” sõna otseses mõttes – sihverplaadiks on kuu. Swindti digimaal „Kui palju on sinul veel aega?” juhatab suunda, mida on teisedki stuudiolased läinud – kogu aeg tundub olevat meie oma. See on nii, aga ometi pole see nii, ka enne meid on nii arvatud ja kus need põlvkonnad nüüd on? Schwindti värvilised ja mustvalged varjudena mõjuvad rahvatantsijad linnuses toovad mõtte kenasti välja. Sama tunnetust kannavad Krooni „Madrused” – kaduvikust ilmunud madrused 21. sajandi tänaval, Kert Kulboki viirastuslik rong Haapsalus raudteejaamas ja tema „Staadioni fännid”, kus joostakse otse minevikust tulevikku.
Nutikas on Metsalu „Elu hetkedes”, kus kunstnik on üles riputanud unenäopüüdja, kuhu on takerdunud möödanik, ja „Elu on loterii”, kus kunstniku tõlgenduses on see pigem valiku küsimus. Hoomamatuna tunduv tulevik on tegelikult üsna kergesti manipuleeritav – mida valid, selle saad. Tulev aeg on taandatav lihtsale küsimusele, kas oodata valgust või süüdata see ise. Kert Kulbok oma installatsioonis „Uni” on avanud veel ühe tahu – une kui akna minevikku. Lihtne ja mõjus.
„Aeg” pole pelgalt pealkiri, vaid kunstistuudiolased on tõepoolest terve stuudioaasta kestel aega uurinud. „Aeg iseenesest on huvitav teema – otsida puutepunkte, tõlgendada seda oma elukogemuste järgi,” ütles Randmann-Mihkla. Seda eriti viimasel kahel, hoopis teistsugusel (koroona)aastal, kui aeg ise sunnib enda peale rohkem mõtlema. „Aja teema on ka märkamise teema – oskus tähele panna,” ütles Randmann-Mihkla. Väljapanek näitab, et kunstistuudiolased märganud ja tabanud nii mõndagi.
Mattias Metsalu
„Staadioni Fännid“, digimaal
„Staadioni Fännid“, digimaal
Liisalota Kroon
„Ajalõng“, kips, lõng
„Ajalõng“, kips, lõng
Marlene Schwindt
"Kuu aega", õlimaal
"Kuu aega", õlimaal
Kert Kulbok
„Tee“, segatehnika
„Tee“, segatehnika
Liisalota Kroon
„Kustumatu armastus“, segatehnika
„Kustumatu armastus“, segatehnika
Mattias Metsalu
„Elu on loterii“, segatehnika
„Elu on loterii“, segatehnika